Sexy

Elust kirju » Blog Archive » Meenutage(m) Tshernobõli Gt Sexynakedmaid No Modules Php Name Web Links Sexy Naked Maid

Gt Sexynakedmaid No Modules Php Name Web Links Sexy Naked Maid

kommentaar by Heler - 22 aprill 2006 06:36

  • Ilus oli see Tšernobõli kevad. Hästi soe, kogu ilm juba õitses Lõuna-Eestis. Päike võttis kohe eriliselt hästi. kiievi elanikud ka hiljem rääkisid, et päike olla peale katastroofi viie minutiga pruuniks võtnud. Eks nead ju 1. mai pühade ajal siis kõik päevitasid. Alles peale suuri punapühasid hakati rääkima, et asi ikka tõsine. Selleks ajaks oli juba radioaktiivsus ja saastatud vihm Eestimaast ka üle käinud. Tõsi, meie pääsesime küllaltki kergelt, Soome sai suurema saasta kätte. Aga selle saastunud vihma kätte jäin minagi. Noor ja loll inimene, ei miskit hirmu. Igatahes olid mul tollal päris korralikud poolpikad juuksed, aga siis miski kolme kuu jooksul tuli juukseid nii maha, et torumees käis iga nädala-paari järel torusid vannitoas juustest puhtaks tegemas. Hea, et looduse poolt võimas parukas oli antud, muidu olek sehk kiilaks jäänud, aga jäi materjali ikka pähe ka. Aga kuidas see muidu mõjutas, ei tea keegi. see juustelangemine oli aga silmaga näha ja pani mõtlema… Jah, “rahuaja lapse” mälestused…

    kommentaar by - 22 aprill 2006 08:10

  • Minu klassivend juhtus justnimelt neid võimsaid rabarbereid sööma, haiglas vupsti pärast seda… Praegu tundub, et kõik korras, aga eks aeg näitab.

    kommentaar by Kala - 22 aprill 2006 09:15

  • Ma sündisin sel aastal, novembrikuus.
    Ja sel katastroofikevadel oli mu plahavatuse toimumise ajaks napilt kuu titeootel olnud ema päris paanikas, sest käisid ju jutud, et saastatud vihm tuleb ja rasedatel soovitatakse ikka tõsiselt kaaluda, kas sünnitamine on kõige õigem otsus.
    Seda ma ei tea, kas mu ema ka selles suhtes kahevahel oli, tahaks ikka loota, et mitte. Aga hetk pärast mu sündi olevat ta esimene küsimus olnud, kas ma ikka normaalne välja näen. Ja mitte paljudele äsja emakssaanud naistele omase niisama närveerimise pärast, vaid just Tshernobõlile mõeldes. Õnneks siiani pole mu tervises peale lapsepõlves keskmiselt nõrgemate kopsude midagi eriti murettekitavat ilmenud.
    Ja kuidagi nukker, aga, ma ei tea isegi miks, ka veidral kombel pühalik on see nimetus, mida ma teinekord vanemate inimeste suust kuulen – katastroofiaasta laps. See mu sünniaasta mainimine on paljudel suguvõsa koosviibimistelgi jutu Tshernobõlile viinud. Ja ma tõesti tunnen, et kuidagi kannan ma selle sündmuse mälestust oma sündimise aastanumbriga terve elu kaasas.

    kommentaar by Anna - 22 aprill 2006 09:54

  • Ma olin sellel ajal päevitamise fanaatik ja sain tol suvel endale toredad väiksed villikesed. Irm oli.
    Ja sügisel ei julgenud keegi metsast seeni ja marju korjata. Varutud suhkur jäigi paremaid aegu ootama ja pidulauad tehti ilma marineeritud seenteta ja ühtegi Venemaalt pärit produkti ei juletud osta.
    Räägiti igasugustest terviseäiretest, mida radioaktiivne saaste endaga kaasa võib tuua. Ma jäin kord palja peaga vihma kätte ja mul oli päris tõsine irm. Jutud käisid, et üks võimalikke tagajärgi võib olla mälu nõrgenemine ja kui eksamite eel igasugu daatumid ja valemid meelde ei tahtnud jääda, mõtlesin et nüüd on see siis käes…Paranoia?
    Meie linnast viidi ka mehi katastroofi tagajärgi likvideerima, kusjuures praegu ma enam ei mäleta, mis nendest sai…
    Kõigil oli irm, aga tegelikult oli neid vähe, kes teadsid, mida see kõik pikemas perspektiivis kaasa toob, sest info ei liikunud. Venelased mätsisid ju alguses kõik kinni. Esimest adekvaatsemat infot saimegi vist oopis Soomest.
    Paar aastat varem oli ka Ekspressis kirjutis “turismist” Tšernobõli katastroofipiirkonda ja ma mäletan, kuidas see seostus mul Strugatskite raamatuga “Väljasõit rohelisse”.
    Kas inimesed ei teadvusta, millisesse ohtu nad panevad ennast ja teisi, kui nad tsoonist saastatud asju välja toovad?

    kommentaar by